Ülepiiriline elektrikaubandus

Euroopa Liidu määrus 1719/2016 (FCA) näeb ette instrumendid pikaajaliseks ülekandevõimsuse jaotamiseks, mille eesmärgiks on ülekandevõimsuse puudujäägist tuleneva piirkondade vahelise hinnariski maandamine. Süsteemihaldur on kohustatud instrumente pakkuma, kui riiklikud reguleerivad asutused (Eestis Konkurentsiamet) on oma otsusega hinnanud nende vajalikkust.
 
Konkurentsiamet koostöös Soome ja Läti regulaatoriga on teinud otsuse, et nii Eesti-Läti kui Soome-Eesti piiril tuleb pakkuda riskimaandusinstrumente. Kui Läti piirile pakutakse FTR juba 2014. aastast, siis Soome-Eesti FTR pakutakse alates 2023. aastast. 
Baaskoormus FTR-option instrumente pakutakse Soomest-Eestisse  aasta- ja kuuoksjonitel ning Eestist Lätti aasta-, kvartali- ja kuuoksjonitel. Piirkonna pikaajaliste ülekandevõimuste regionaalne kujundus käsitlevad dokumendid on toodu manustes. 

FTR oksjoneid korraldab üle-Euroopaline ühtne jaotamiskeskkond (Singel Allocation Platform- SAP), mida opereerib JAO. Pikaajalise võimsuse pakkumise üle-Euroopalised harmoniseeritud reeglid (Harmonized Allocation Rules - HAR) ja muu täiendav info oksjonite tingimuste, kalendri ja tulemuste koha on kättesaadav JAO veebilehel (www.jao.eu). 

Piiriüleste võimsuste jaotamise põhimõtted

Määruse 2016/1719 art 17 FCA GLDPM: Tootmis-ja koormusandmete esitamise metoodika pikkade ajavahemike jaoks (07.01.2020)

Elering kui süsteemihaldur vastutab piiriüleste ülekandevõimsuste jaotamise eest ning teeb seda vastavalt Euroopa Liidu määrustele (eelkõige määrus 2015/1222/CACM)  ja Eesti elektrituruseadusele. Mida rohkem turuosalisi, seda konkurentsivõimelisemad hinnad, parem varustuskindlus ja efektiivsus. Süsteemihalduri kohustus on tagada ülekandevõimsuste jaotamisel süsteemi varustuskindlus. Vastavalt Eesti võrgueeskirjale lubab süsteemihaldur elektrienergia importi teistest elektrisüsteemidest ja eksporti teistesse elektrisüsteemidesse ning samuti transiiti põhivõrguettevõtja elektrivõrgu kaudu sellisel määral ning tingimustel, mis otseselt ei kahjusta riigi elektrisüsteemi, ei tekita lisapiiranguid elektri sisetarbimisele ega halvenda riigi elektrisüsteemi tarbijate varustuskindlust ja elektrienergia kvaliteeti. 

Kuna elektrisüsteemid on seotud ka teiste riikide süsteemidega, siis parima tulemuse saavutamiseks peavad süsteemihaldurid tegema koostööd juba pikaajaliste plaanide koostamisel nii regionaalselt kui ka üle Euroopa. 2022 aasta suvel loodi koostöös Läti ja Leedu süsteemihalduritega süsteemihaldurite omanduses olev, kuid juriidiliselt süsteemihalduritest eraldatud organisatsioon – Balti RCC. Vastavalt kokkuleppele on Balti RCC juriidiliseks asukohaks Eesti. 

Piiriülese võimsuse arvutamine toimub võrgu füüsikaliste näitajate põhjal. Euroopas kasutatakse hinnapiirkondade vaheliste ülekandevõimsuste arvutamiseks koordineeritud netoülekandevõimsuse põhist (CNTC) meetodit ja voopõhist (flow-based) meetodit. CNTC meetodi puhul määratletakse eelnevalt omavahel külgnevate pakkumispiirkondade vaheline maksimaalne võimalik ülekandevõimsus. Voopõhise meetodi puhul võetakse arvesse iga võrguelemendi andmeid maatriksina. Pakkumispiirkondade vahelist energiaülekannet hakkavad piirama kriitilised võrguelemendid ja elektrienergia ülekandmise jaotustegurid (st milliseid liine pidi füüsiline elektrivoog jaotub).

Balti riikides kasutatakse CNTC meetodit, kuid tulevikus kaalutakse CACM määruse kohaselt voopõhist arvutusmeetodit. CNTC meetodiga toimub piiriüleseks kaubanduseks lubatud läbilaskevõime arvutus etappidena: 

• Esmalt arvutatakse piiriüleste liinide bruto ülekandevõimsus (inglise keeles Total Transfer Capacity e. TTC), mis leitakse lähtuvalt võrgu tehnilistest parameetritest, arvestades võrgueeskirjas toodud töökindluse nõuetega (VE §3, §6, §10, §11, §12, §13 jt). Nimetatud nõuetest on olulisemad nn N-1 ja N-2 kriteeriumid. Nende kohaselt tuleb edastamisvõimsuse arvutamisel arvestada vastavalt ühe või kahe kõige rohkem mõju avaldava elektrisüsteemi elemendi väljalülitumise võimalusega. Seejärel leitakse maksimaalne ülekandevõimsus, mille korral ei ületata liinide termilist läbilaskevõimet ega ohustata süsteemi staatilist ega dünaamilist stabiilsust. 
• Seejärel arvutatakse ülekandevõimsuse varu (inglise keeles Transmission Reliability Margin e. TRM), arvestades ettenägematuid asjaolusid nagu planeerimatud ringvoolud, mõõtesüsteemi mõõtevead ning avariilised süsteemihaldurite vahelised tarned. Varu leidmisel on oluline naabersüsteemide süsteemihalduritelt saadav info ning eelnev planeerimise kogemus. Konkreetsed ülekandevaru suurused lepitakse eelnevat arvestades kokku igapäevaselt naabersüsteemide süsteemihalduritega. 
• Bruto ülekandevõimsusest lahutatakse ülekandevõimsuse varu, mille tulemusena saadakse neto ülekandevõimsus (inglise keeles Net Transmission Capacity e. NTC). 

Arvutatud ülekandevõimsused koordineeritakse naabersüsteemihalduriga, seejuures antakse turule alati madalam arvutatud väärtus. Koordineeritud neto ülekandevõimsus on see võimsus, mis antakse turuosaliste käsutusse piiriüleseks energiakaubanduseks. 
Eeltoodud põhimõtteid võtavad arvesse ka Balti koordineeritud võimsusarvutus alas olevad süsteemihaldurid (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rootsi ja Soome) poolt.

Juhul, kui toimuvad muutused riikidevahelistes läbilaskevõimetes (näiteks võrguhäire tagajärjel), on süsteemihalduril kohustus teavitada sellest turuosalisi tunni aja jooksul alates vastava info saamisest. Turuosaliste teavitamine toimub vastavalt elektribörsi korraldaja kehtestatud reeglitele kiirete turuteadete ehk UMM-idega (Urgent Market Message). 
Ülekandevõimsuse arvutamist puudutavad dokumendid on toodud allpool. 

Ülekoosmustulu (nimetatakse ka ülekoormustasu/ pudelikaelatulu) süsteem kehtib kogu Euroopas. Elekter on Euroopa ühisturu kaup ja peab saama liikuda vabalt Gibraltarist Nordkapini. Selleks on ehitatud riikidevahelised ühendused, võimaldamaks madalama hinnaga piirkonnast müüa energiat kõrgema hinnaga piirkonda. Kui ühendusvõimsust on piisavalt, siis hinnad võrdsustuvad. Kui ülekandevõimsusi ei ole piisavalt, siis tekib nö ülekoormus ning hinnad ei saa kahe börsipiirkonna vahel ühtlustuda. Ülekoormustasu mehhanismi kohaselt maksavad turukorraldajad/börsid ülekandesüsteemihalduritele igal tunnil hinnaerinevuse korral ülekoormustasu, mis on võrdne kaubandusliku voo ja hinnaerinevuse korrutisega.  

Ülekoormus võib tekkida  kõikides turu ajaraamides (st nii pika-ajaliste ülekandevõimsuste (FTR) pakkumisel, sagedusreservide võimsusturul (BBCM), järgmise-päeva ja päevasisesel elektriturul kui ka tasakaalustamisteenuse (MARI ja PIICASSO) turgudel). Ülekoormustulu arvutamise põhimõtted on toodud FCA, CACM ja EBGL määrustes ning kokku lepitud all toodud reeglitega. Ülekoormustulu kasutamise sätestab määrus 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturu põhimõtteid.

Ülekoormustulu ei ole Eleringi jaoks kasum, vaid sihtotstarbeline raha ülekandevõimsuse puudumise kõrvaldamiseks sellel samal piiril. Piirkonnaülese võimsuse jaotamisest saadud tulusid peab esmajärjekorras kasutama jaotatud võimsuse tegeliku kättesaadavuse tagamiseks  (sh FTR pakkumiseks) või piirkonnaülese võimsuse säilitamiseks või suurendamiseks. Näiteks kui ülekoormus on meie Eesti-Soome vahelistel ühendustel, siis laekub raha antud fondi, mida saab kasutada Estlink 3 ehk täiendava ühenduse ehitamiseks.

Kogutud ülekoormustulu laekumine avaldatakse Eleringi poolt majandusaasta aruannetes ning selle kasutamist kontrollib Konkurentsiamet. Seni on Elering kasutanud ülekoormustulu Estlink 2 ja Eesti-Läti 3 ühenduse ning Venemaast desünkroniseerimiseks vajalike liinitugevduste ehitamiseks. Samuti kulub ülekoormustulu pika-ajaliste ülekande riskimaandusinstrumentide FTR pakkumisele. Lisaks plaanib Elering kogutud ülekoormustulu kasutada Estlink 3 ja Eesti-Läti 4. ühenduse ehitamiseks.